Meist

Aastal 2017 toimus minu elus traagiline pööre. Kellegi teise tehtud valik muutis mu elu jäädavalt. Juhtus liiklusõnnetus, kus mina kui korralik liikleja sain paraku kõige rohkem kannatada. Olin terve kuu koomas. Ärkasin teadmatuses: kus ja miks ma olen, miks ma ei suuda rääkida ega liigutada? Kõnevõime oli esialgu olematu ja keha voodisse aheldatud. Õnnetuse päevast ratastooli jõudmiseni kulus umbes viis kuud, paralleelselt füüsilise taastumisega hakkasin läbi suurte pingutuste ka suhtlema. Esialgu püüdsin ennast arusaadavaks teha kirjutades või kehakeeles, sellele järgnes silpide häälimine: „TE-RE MI-NA O-LEN MA-REK.“ 2018. aasta jooksul õppisin taas sõnu välja ütlema, sama aasta lõpuks jõudsin lauseteni. Mu kõne pole praegugi veel nii sorav ja selge kui enne õnnetust ja vajab jätkuvat lihvimist, aga esialgse seisuga võrreldes on edasiminek tohutu. Pisikeste muutuste märkamine ja nende hindamine ongi väga oluline võti motivatsiooni leidmisel ja hoidmisel. Praegu olen veel ratastoolis, aga ma pole kaotanud lootust ühel heal päeval taas omal jalal kõndima hakata. Õnnetusest taastudes olen kogenud nii rõõme kui ka pettumusi ja tagasilööke. Mitmel korral on tundunud, et kohe-kohe tõusen jalule ja hakkan iseseisvalt kõndima – aga siis tekib jälle vajadus uue operatsiooni järele, et luud õigesti kokku kasvaksid. Ja pärast seda hakkab kogu trall otsast peale. Iga kord tundub üha raskem motiveerida ennast taastumisega tegelema. Et kõige sellega siiski tervet mõistust ja positiivset hoiakut säilitades toime tulla, hakkasin õppima ja ennast arendama (et vähemalt teoorias tugev olla). Tänaseks olen jõudnud äratundmiseni, et suudan endaga juhtunut ja oma taastumise teekonda kaasas kanda mitte kui taaka, vaid kui väärtust – ning seda kõike ka teistega jagada. Lootuses, et suudan mõnd saatusekaaslast kasvõi pisut aidata. Õppisin kogemusnõustajaks, et olla ise enesekindlam ning osata oma läbielatut analüüsida ja mõtestada ning kogemusena edasi jagada.

Minuga võib ühendust võtta igaüks, kes on sarnases olukorras olnud. Ma pole arst ega psühholoog, oskan kaasa rääkida vaid selles, mida olen ise tundnud ja läbi elanud. Samuti ei soovi ma võtta mingit „targa õpetaja“ rolli: vahel on lihtsalt vaja rääkida avameelselt ja häbenemata kellegi omasugusega, kes ei suhtu sinusse kõrvalseisja kaastundega, vaid on sinuga päriselt ühes paadis.

Kui tunned, et sul hakkaks kergem, kui saaksid enda lugu ning sellega seotud mõtteid ja tundeid, kahtlusi ja kõhklusi kellegagi jagada, võta minuga julgesti ühendust. „Ei“ ütlemine pole mul kombeks ja ma annan endast parima, et sind mõista ja sulle toeks olla.